Geeniuse “Küsi kõike”: Taavi Kotka vastused lugejate küsimustele

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
E-residentsuse vaime ise Taavi Kotka.Foto: Kai Kuusisto

Avaldame Taavi Kotka vastused lugejate küsimustele Geeniuse “Küsi kõike” rubriigi raames. Küsimused ning vastused on esitatud muutmata kujul.

Suure osa riigi e-teenuste GUI ja UX on võrreldes erasektori teenustega täiesti allapoole igasugust arvestust. Kuidas seda lahendada?

Ühe asja tahaks siin kohe ära klaarida. Eesti riik on viimased 10-15 aastat praktiliselt kõik arendused ostnud sisse erasektorilt. Täna on erasektori osakaal arendustöödes kindlasti rohkem kui 95 protsenti ja riigiasutustel endal UI või UX-i spetsialiste palgal ei ole. Ehk siis see mida me näeme ja mis meile ei meeldi on tegelikkuses Eesti IT firmade tase. Kui Sa oled tellija, siis on loogiline, et eeldad töötavat koodi. Kasutajasõbralik UI ja testitud UX on täpselt samasugused arendusprotsessi osad nagu kodeerimine. Ehk siis meie IT ettevõtted peaksid tõsiselt peeglisse vaatama ja tulemuse eest vastutama hakkama.

Kui loetleda ülesse konkreetseid probleeme, siis avalikus sektoris lõpeb IT projekt enamjaolt LIVE-i minekuga, kuigi sellel hetkel päris elu alles hakkab pihta. Selleks hetkeks on kõik projektist juba väsinud, samuti ei ole sellesse faasi planeeritud vahendeid ja ei ole ka kliendile selgeks tehtud, et sinna peab planeerima vahendeid. Riigisektor ei ole ka patust puhas. Aus vastus on see, et teenuste kvaliteeti ja üldse seda, kuidas teenust kastutatakse, on hakatud mõõtma ja jälgima alles viimase aasta jooksul. Ehk siis täna keegi karistada ei saa, kui teenused ei tööta ja ega pakutav teenuskvaliteet ka kõige kõrgemal tasandil väga kedagi ei huvita. Üksikud erandid muidugi on. Maanteeamet kirjutas kolm korda oma iseteeninduse ümber, et see korralikult tööle saada.

Hea uudis on see, et uue investeerimisperioodi jooksul peaks suur osa neist eelmise kümnendi rakendustest minema ümberkirjutamisele (e-maksuamet, ettevõtlusportaal, eesti.ee jne). Ja kuna tööd tellitakse jätkuvalt erasektorist, siis aeg annab võimaluse ennast rehabiliteerida.

Osa inimesi, sh nt Margus Püüa, on aastate vältel rääkinud, et riik võiks pakkuda nö backbone'i ehk registreid ja standardeid, mille otsa erasektor ehitaks siis vaba konkurentsi korras avalikud teenused – kes teeb ägedama UX-i ja nutikama teenuse, võidab. Vs tänane olukord, kus riigi avalik e-teenus on monopoolne ja ei pea üldse millegagi konkureerima. Finantseerida saaks seda tehingute riigilõivust (sest riik kulutaks front endi peale vähem) ning teiselt poolt heade teenuste puhul võib ka klientide Willingness to Pay (WTP) olla suurem. Mida arvad sellest mõttesuunast?

Mõte on hea, aga turg on väike. Ehk siis neid kohti, kus saaks ka eraettevõtte jaoks motiveeriva äri püsti panna, ei ole väga palju. Siin küll jää sulab ja näiteks äriregistrisse saab kohe-kohe uue ettevõtte luua juba API kaudu, aga kuna tehingute maht enamusel registritel ei ole märkimisväärne, siis ärimudel ei hakka toimima. Singapur on seda kasutanud mitmeid aastaid ja nüüd ütlevad, et võtavad tagasi üle riigi kätte (nagu meil praamid J). Aga tasub olla oma soovides häälekam, ehk siis kui keegi tõesti leiab koha, kus erasektori esindajana tahaks teenust pakkuda, siis võib alati selle ideega lauda tulla.

Kindlasti tuleb ministeeriumite ladvikut ka rohkem motiveerida, et muutused juhtuks. Ministeeriumid töötavad silodena ja teisest ministeeriumist neid väga mõjutada ei saa va avalik tähelepanu. Ehk siis selle asemele, et Facebookis minu nimi mõnele esinenud probleemi külge tagi-da, on palju kavalam sinna külge riputada vastutava ministri või kantsleri nimi.

Millal riik hakkab IT-ga seonduvat standardiseerima, hetkel iga KOV ja ministeerium valib ise DHSI, see tekitab segadust, kuna nt. webdesktop,amphora,postipoiss ja Delta erinevad UXi poolest suuresti nagu ka kuvatavate andmete poolest. Ka iga asutus tellib endale ise e-teenuseid ja leiutab pidevalt jalgratast,Pärnu ei saa viletsa lepingu tõttu oma geoinfosüsteemigi edasi pakkuda teistele KOVidele. Ka võiks olla riigipilve teenus KOVidele nn. storage, sest mõned väiksed vallad äärealadel hoiavad oma andmeid paaris ilma domeenita lauaarvutis, mis on lihtsalt netti torgatud. KOVidel võiksid olla ühtsed süsteemid, millele hiljem lisanduksid erinevad KOVide allasutused. Sama võiks olla näiteks ka meditsiinisüsteemis, kus näiteks on probleeme pahavaraga nagu Pealtnägijas 16.03.16 juttu on.

Perearstikeskustel ja meditsiiniandmeid käitlevatel OÜdel (apteegid, taastusravikeskused jne), kellelt riik teenuseid tellib peaks olema ka paremini turvatud süsteemide nõuded, kui vana XP ga laptop ja mailiserverina kasutusel @.hot.ee; @mail.ee; @mail.ru aadress. ja millele sisse saadakse ainult tänu sellele, et selle konto parool IE l mälus on.

See on väga hea küsimus. Õigemini on siin mitu küsimust koos. DHS-idega on tõesti paras pudru ja üldse KOV-ide töövahendite ja võrkudega. Seda oleme otsast korda tegemas. Ehk siis näiteks superministeeriumi teke 2017-2018 toob siin kindlasti uusi tuuli. Otseselt KOV-idele suunatud projekte oleme nüüd otsast tegemas, alates võrkude korrastamisest, aga mõlgutame ka neid mõtteid, et äkki peaks nö terminalid tagasi tooma. Pilvereegleid oleme ka reaalsele elule rohkem vastavaks muutmas, mistõttu ka see peaks hõlbustama KOV-ide elu.

Perearstide ja meditsiiniinfosüsteemidega on nüüd pisut teine lugu. Probleem on nimelt selles, et perearstid on ettevõtjad ehk siis erasektor ja riigi poolelt ei saa olemuslikult neid kohustada mingit keskset tarkvara kasutama. Täpselt sama on nende turvalisuse, riistvaraga jne. Perearstide töövahendid vajaksid väga täna täiendamist, aga jah, nad peavad enne löögirusikana kuidagi üheks tellijaks koonduma. Kindlasti saab ka küberteadlikkust tõsta ja teha rohkem järelvalvet, peab tunnistama, et hetkel on läinud rohkem energiat ETO-de peale.

Seoses X-tee v6 üleminekuga peavad hakkama X-tee kasutajad ja teenusepakkujad hakkama ostma päris kalleid sertifikaate ja ajatempliteenust erasektori firmast Sertifitseerimiskeskus AS. Miks on mängitud see eluliselt vajalik teenus erafirma kätte ja miks Eesti riik seda teenust ise ei paku?

See on päris valus teema ehk siis seoses näiteks automaatsete maksuraportite jms-ga tõuseb hüppeliselt kindlasti lähiaastatel nende eraettevõtete hulk, kes oma süsteemid otse riiklike süsteemidega tööle panevad ning mõistliku hinnaga sertifitseerimise ja turvateenused on siinkohal olulised. Eesti turu väiksuse tõttu siin jah täna peale Sertkeskuse keegi ei tegutse. Seda probleemi on teadvustatud ning meile on antud ülesanne leida lahendus. Riiklikusse teenusepakkujasse ma ei usu, aga erasektori poolelt suurem konkurents võiks küll olemas olla. Tegeleme.

E-tiiger on ammu surnud, aga mida teeb riik selleks, et uus tiiger leida?
Andrei Korobeinik ütles eelmisel aastal: "Eesti kui e-riik arenes selle sajandi alguses kiiresti ja leidis mujalgi maailmas ohtralt tunnustust, kuid nüüdseks on arengu tempo oluliselt aeglustunud ja kanda tuleb pigem sabassörkija rolli."
Näiteks Soomes on ammu NFC kaardimaksed poodides võimalik, meie aga võtame kasutusse selle paremal juhul selle aasta lõpus. Selliseid näiteid on veel mitmestki valdkonnast, kus muud riigid meist juba sammu võrra ees on.

Olen sügavalt teisel arvamusel. See on muidugi tore, et Belgias saab ka lõpuks mobiiltelefoniga panka logida (Korobeiniku intervjuu), aga see ei tähenda, et Eesti E-tiiger on surnud. Olen oma töö tõttu kõiki edumeelsemaid IT riike maailmas va Kanada ja avaliku sektori lahenduste ja teenuste osas meile vastast ei ole. Isegi Singapuris mitte. Kui keegi tahab sportlikust huvist mõõta, kellel on parem, tehke endale risttabel avaliku sektori teenustest, mida te peamiselt tarbite (a la digiretsept, digiallkiri, mobiilne parkimine, automaatne maksudeklaratsioon, haiglate vaheline infoliikumine jne) ja siis minge mõnda teise riiki ja vaadake, kas saate sama palju riste nagu on Eestil.

Küsimus ei ole iseenesest selles, kellel on „pikem“, vaid selles, kas loodud e-lahendustest on ka reaalset kasu ja kas ühiskond neid ka reaalselt kasutab või mitte. Näiteks on digiallkiri olemas nii mitmeski riigis maailmas, aga igapäevase ühiskonna toimimise osana töötab see ainult Eestis. Eestis liigub paberil alla 5% kõigist transaktsioonidest ehk siis me enam ei märkagi, kui automatiseerituks ja digitaalseks on läinud meie igapäevaelu. Ja me ei ole peatunud, vaid ehitame uusi süsteeme juurde ja teeme vanu paremaks. Seda tunnustas ka viimane Maailmapanga 2016 raport (kõige värskem ülemaailmne uuring üldse), kus peamiseks näiteriigiks on just Eesti. Kas need tippteadlased on rumalad? Kui kuskil tehakse midagi paremini ja see võiks ka meil töötada, siis väga hea – tooge konkreetne näide esile ja teeme ära. Niisama kapis viriseda ilma konkreetsete ettepanekuteta ei ole mõtet.

Kus aga vajaka jääb ja kus me igasugu konkurssidelt punkte kaotame on just erasektori osas. Meie tööstus on oluliselt vähem automatiseeritud kui näiteks Saksamaal. Täna, kus tööjõupuudus kummitab tõsiselt, on vaja hakata rohkem automatiseerima. Mis veel? Pangad ei tule nii tihti uue innovatsiooniga välja nagu 10 aastat tagasi jne. E-kaubandus ja üldse piiriülene kaubandus võiks olla oluliselt suurema mahtude ja osakaaluga jne. Ehk siis meie erasektor vajab ka IT mõistes äratust ja siin teadlikkuse tõstmisega tegeletakse.

Kindel on ka see, et kui keegi räägib, et Eesti e-riik oli eelmisel kümnendil maailmas tuntum kui praegu, siis see on kindlasti vale. Eesti oskusi ja teadmisi on hakatud tähele panema suuremas mahus alles viimastel aastatel. Samuti peegeldab seda meediapilt, millega Eesti üldse rahvusvahelisse meediasse jõuab ning ka näiteks meie e-showroomi külastuste arvud (15-20 delegatsiooni nädalas). Ajakirjanikel, kes nende hädaldajatega kaasa lähevad, soovitan ka natuke rohkem kodutööd teha. Kuna suured reformid IT-s on Eestis 15 aastat tagasi tehtud ning muutunud harjumuseks, siis geniaalsed õnnestumised (nt 1000 euro reform) enam nii silma ei hakka. Pea püsti eestlased, meil pole midagi häbeneda, püsime maailmatasemel.

Mõned näite veel, kus vallas tiiger veel võimsalt möirgab: https://digi.geenius.ee/uudis/taavi-kotka-eesti-it-tiigri-kolm-moiret-aastal-2016

Kas ja milliste teemade puhul tunnete puudust kommunikatsiooni alasest haridusest?

Valus küsimus. Ma olen ikkagi insener, mistõttu kui keegi hakkab väga rumalat või otsest valet suust välja ajama, siis lähen kergest endast välja. See on minu nõrk koht. Teine koht, kus ma ei suuda tasakaalukaks jääda on siis, kui on kokku lepitud, et räägime aiast, aga teine osapool otsustab hakata rääkima koerast (nagu juhtus Riigikogu lairiba avalikul kuulamisel). Aega on alati vähe kõigil ja fookust tuleb hoida, ainult nii on võimalik saavutada tulemus. See häirib kusjuures avalikus sektoris vahest siiani, et palju aega kulutatakse heietamisele ja palli veeretamisele ühest nurgast teise. Nende ajakirjanikega, kes kisuvad kontekstist pealkirju välja ja loovad kunstlikult konflikti, nendega ei saa ka mingit mõistlikku dialoogi olla.

Eesti Päevaleht mõõtis eelmisel aastal erinevate Eesti inimeste mõju ning mul oli kõrgeim Google index. Ju siis päris null mul see kommunikatsioon ka ei ole.

Eesti on e-ühiskonnana teistest tublisti ees, mujal kasutatakse lahendusi, mis ei ole nii head. Aga kas on võimalik, et EL kehtestab ühel hetkel e-ühiskonna tarbeks mingid muud EL-ülesed standardid, mis erinevad Eesti senistest?

Näiteks kasutatakse EL-s praegu erinevaid digiallkirju, mis on erineva legaalse jõuga ja tehn võimekusega. Kui aga lobistamise tulemusel surutakse korraga kõigile kohustuslikuks mõni Suure Peetri kehvem lahendus (sest see on suurtele juba tuttav) – kas siis taandarenemegi suvaliseks EL keskmiseks? Või pole sellise stsenaariumi teostumist mõtet peljata?

Siin on mõningane oht kindlasti olemas. Näiteks nagu SEPA initsiatiiv halvendas oluliselt pankade vahelist rahaliigutamise kiirust Eestis. Me katsume siin olla peamiste teemadega ikkagi kaasas ja nii mõneski kohas eestvedajad. Näiteks digitaalsete identiteetide vastastikune tunnustamise direktiiv EIDAS on tuntud ka kui Eesti direktiiv. Hoiame silma peal ja oleme häälekad. Küberkaitse valdkonnas oli hiljuti veel suureks teemaks NIS direktiiv, siin tegid meeletu töö ära Luukas Ilves ja RIA ning lõpptulemus sai ikkagi oluliselt rohkem meie nägu, kui ta alguses oli.

Taavi, kas oskad välja tuua IT valdkonnas mõne konkreetse spetsialisti ameti või spetsiifilisema valdkonna, mis nii Eestis kui ka maailmas on väga nõutud ja mille nõudlus aina suureneb, aga paljudel IT valdkonna inimestel hetkel puudub piisaval hulgal teadmisi selles osas? Tudengid ja noored IT inimesed võivad saada võib-olla veidi mõtteainet ja inspiratsiooni tänu sellele, mille õppimisele võiks juba praegu rohkem aega panustada ja millel oleks suur perspetiiv ka tulevikku silmas pidades.

Tarkvara arendajate, süsteemianalüütikute, kvaliteedispetsialistide, UI ja UX-i ekspertide jne järgi vajadus ei kao. Inimesed veedavad iga aasta üha rohkem aega virtuaalmaailmas ning see trend ei lõpe. Ehk siis õppida ja olla hea baasdistsipliinides on piisav, et garanteerida endale huvitav ja tasuv töökoht.

IT-õiguse tooks veel eraldi välja. Millegipärast ei jõua see meie juristidele kohale, et Eesti e-riigi kogemustele tuginedes, oleksid nad mujal maailmas nõutud kaup. Ja seda mitte intellektuaalse omandi kaitses, vaid pigem just e-riigi seadusandluse kujundamisel a la kuidas legaliseerida e-valmised, panna paika infosüsteemide privaatsusreeglid jne.

Uurisin pangakaardi avamise võimalusi erinevates Euroopa riikides ja sattusin sellise Saksamaa ettevõtte otsa nagu Number26 (https://number26.eu/). Nimelt väidavad nad, et 8 minutiga on võimalik pangakonto avada läbi interneti videokõne tehes, mille kaudu toimub isikutuvastamine ja identifitseerimine. Ka TransferWise alustas nendega veidi aega tagasi koostööd. Palju sa sellisest ettevõttest ja lahendusest üldse tead ja kas ka e-residentsus võiks saada lähitulevikus sarnast kasutama hakata?

Olen kursis. E-residentsuse meeskond on nendega ka suhelnud ja hoiab kontakti. Saksamaa on oluliselt lihtsustanud konto avamise põhimõtteid ja lubanud ka videosilla võimalust. Eesti konto avamist lihtsamaks ei tee ehk siis nõuded on ikka samad, kuid videosilla võimalus tekib lähikuudel juurde (eeldusel, et kõik vajalikud ministeeriumid ja parlament tegutsevad kiiresti). Siin on kindlasti peeglisse vaatamise koht ka meile endile, kas meie seadusandlus ikka on kaasaegse maailmaga kooskõlas või mitte. Ja vajadusel olema valmis paindlikult seadusi parendama. Saksamaa ja UK puhul tasub muidugi silmas pidada, et kõik mis on lubatud Jupiterile ei ole lubatud härjale. Rahapesu mainega naaberriigil on suur mõju ka meie tegevustele ning oleme kõrgendatud tähelepanu all finantsvaldkonnas.

Hiljuti kajastas Eesti meedia uudist, et "USA olevat jäljendanud e-residentsuse mudelit" ning sellele järgnes kriitiline noot e-residentsuse meeskonna (ka Teie poolt) – konkurendid tegid ära, Eesti riik pole piisavalt kiire jne

Atlas Stripe on sisuliselt konsultatsiooniettevõte, sarnane paljudele, mis tekkisid pärast e-residentsuse loomist Eestisse ("aitame Sul Euroopasse oma ettevõtte luua!") ning ta ei evi e-residentsuse põhikomponente. Selles mõttes pole ta ju "konkurent", ka pole tegemist avaliku sektori teenusega.

Minu küsimus – miks ei läinud e-residentsuse meeskond pakkuma Atlas Stripe'ile, et nad kasutaksid e-residentsust oma autentimis-ja allkirjastamisvormina? Ehk siis AtlasStripe'i kliendid hakkaksid e-residentideks, due diligence EV poolt, koheselt kasutatav platvorm oleks olemas, meile oleks suur edulugu. e-residentsus võib ju olla lihtsalt core technology, hea viis, kuidas meie digiidentiteedi lahendusi eksportida, e-residentsus ei pea olema eraldi toode. Mis sellest mõttesuunast arvate?

Stripe on ikkagi 5 miljardi dollari väärtusega unicorn ehk siis mitte mingi suvaline konsultatsiooniettevõte. E-residentsus ei ole ID-kaart või digiallkiri. E-residentsus on staatus, mis võimaldab kasutada konkreetse riigi ärikeskkonda. E-ID on lihtsalt lukk ukse ees, aga palju olulisem on see, mis selle ukse taga avaneb ja siin läks Stripe meist ette. Me ei suuda täna pakkuda distantsilt pangakonto avamise teenust, lahendamata on juhatuse asukoha teema jne. Stripel on see osa tehtud. Veelkord ütlen , et see on iseenesest hea, et selline konkurents tekkis, sest see aitab suurendada e-residentsuse kui teema nähtavust.

Mis koostöösse puutub, siis oleme tahtnud liidestuda Stripe-ga algusest peale ehk siis rohkem kui aasta tagasi. Siiamaani küll edutult, kuid neid partnereid ja potentsiaalseid kliente, kes kasutavad e-residentsust kui platvormi, tuleb iga kuuga juurde. Ning sellise platvormi pakkumine on üks kolmest peamisest tootesuunast e-residentsusel.

Mitmed ettevõtted katsetavad avaliku arendusplaaniga ja on seni positiivselt meelestatud (nt. Trello, Todoist, Front, http://blog.trello.com/tips-fo…. Kas Eesti avalike IT-teenuste arendajad oleks avatud taolisele lähenemisele, kus lähiplaanid ja ka tulevikumõtted on avalikult nähtavad ning avatud ka muu hulgas arutelule, tagasisidele jne?

Olen ise ka väga avatud arendusplaanide meelt. Pärast riiki tulekut hakkasime meesonnaga nõudma road-mape ja pikema ajalist plaani, kuni selleni välja, et siis mida täpsemalt ikkagi ehitada tahetakse. Aga see ei osutunud väga populaarseks, kuna selle peale ei oldud palju mõeldud. Nüüd on see aasta-aastalt paremaks läinud, kuid päris avatuks ikkagi pole tehtud. Siin on mingi teema ka eurorahade kasutamise ja võrdse konkurentsi tagamise jms-ga, aga pean tunnistama, et ei ole endale seda lõpuni selgeks teinud. Mõte hea, teostus vaevaline, aga liigume.

Can you verify that you are not leaving from the ministry before the summer?

I use my right not to answer this question.

Kui e-residentide programm käivitus, räägiti palju eesmärgist saada 10 miljonit e-residenti. Kuidas on läinud selle eesmärgi suunas liikumine? Kas praegune tendents lubab prognoosida, et näiteks kolme aasta pärast on meil vähemalt pool miljonit e-residenti?

E-residentsus on riiklik startup ja startupide kasvukõverad on pigem hokikepi ja mitte lineaarse sirgjoone kujuga. Kõik sõltub selle, et kas me saame oma ärikeskkonna paika või mitte. Vajalike seadusmuudatuste tegemine on võtnud peaaegu aasta ja me ei ole saanud turundama ja müüma veel korralikult hakatagi, kuna toode ei ole veel valmis. Viimast arvestades olen tegelikult üllatunud, et meil juba ca 10000 e-residenti on olemas. Kolme aasta pärast meil poolt miljonit ei ole, aga kui lahendame ära ka maksustamise küsimused (ehk siis maks makstakse seal, kus väärtus loodi), siis pärast seda hetke saada pool miljonit e-residenti on kindlasti väga tõenäoline.

Ise olen tänaste numbritega rahul ning e-residentsuse meeskond koos partneritega on teinud kõva tööd, et kivist vett välja pigistada (ei ole me nii paindlik ja kiirelt reageeriv riik midagi). Päeva lõpuks ei ole küsimus selles, kas meil on 10 miljonit või miljon e-residenti. Loeb see, kas ja kui palju me suudame neile väärtust pakkuda ja Eestile raha teenida.

Muide – kui oleksin toona sellesse esseesse kirjutanud pealkirjaks 10 000 e-residenti 10 miljoni asemel, kas keegi oleks üldse lugenud?

5G-d ehitatakse 10-15 aastat, enne kui see lõplikult valmis saab.

5G tähendab ülikõrgsagedus-saatjaid (mikrolainesaatjaid) tihedusega 1 saatja 1-e ruutkilomeetri kohta.

Siit siis küsimus nr. 1, et kuskohast võtab Eesti Riik need miljardid Eurod mis läheb maksma tuhandete, kui mitte kümnete tuhandete mikrolainesaatjate paigaldamine Eesti territooriumile.

Ja järgnev küsimus2 , et kuidas tehakse maa- ja metsaomanikele selgeks, et nende eramaadele, erametsadesse paigaldatakse tuhanded mikrolainesaatjad.

Ning kolmandana teema millest Taavi Kotka on siiamaani vaikinud, on siis see, et suures koguses mikrolainesaatjaid võivad põhjustada inimestele kiirgustõbesid.

Siit siis kolmas küsimus: Et kuidas tagatakse Riigi poolne kontroll selles suhtes, et massilisel arvul 5G mikrolainesaatjaid, oma võimsustega, oleks inimestele ohutud ja ei põhjustaks kiirgustõbesid.

Küsija märgib õigesti, et 5G-st on detailides veel vara rääkida. Täna tegeleme Eestis sagedusalade vabastamise ning baasvõrgu väljaehitamisega, et olla valmis selleks hetkeks, kui päriselt ka on teada, kuidas 5G võrgud välja ehitatakse ja millisel moel nad tööle hakkavad. Siinkohal kaugemale spekuleerida ei ole mõtet.

Mis puudutab mulle vähkhaiguse soovimist, siis 1999 diagnoositi mul Hodgkini lümfoom. Sain aasta jooksul keemiaravi ning lõpuks ka tüvirakkude siirdamist. Tänaseks olen haigusest tervenenud (ei unusta teid kunagi dr. Kaare) ja küsija võib olla muretu, suhtun juba omadele kogemustele tuginedes täie tõsidusega tehnoloogia mõjudesse inimese tervisele.

Kas Taavi Kotka hinnangul on aktsepteeritav, et IT hangete võitmiseks läheb IT firma peaaegu täies koosseisus tellija projektijuhile külla, aitab seal talutöödega ja veedab vennastuva õhtu saunas? Noh, nii nagu te Webmedia ajal tegite. Kas natuke häbi ka on?

Siin on nüüd mõningad ebatäpsused. Esiteks mindi projektijuhile külla palju aega pärast hanke võitmist ja teiseks oli meid vast 15-20 inimest, kes tahtsid end talgutööga proovile panna (Webmedias töötas sellel hetkel 340 inimest). Ehk siis täies koosseisus minekust oli asi kaugel. Kliendisuhte hoidmine ja võtmeinimestega hea läbisaamine on iga eraettevõtte jaoks tähtis. Pangad teevad rikkalikke vastuvõtte, telkod sama moodi. See on äri osa ehk siis ei ole piinlik. Ja veelkord, me ei teinud seda hanke võitmiseks, see oli juba võidetud.

12.03.2013 Eesti Päevalehe kirjutises "Eesti koolid ei jaksa enam Microsofti tarkvara osta" väitsite, et Linuxi eelis Microsofti ees pole must valgel selge. Samuti väitsite, et kulutused Linuxile üleminekul võivad kokkuvõttes olla suuremad kui Microsofti uued litsentsitasud. Mind huvitab, millele Teie väited põhinevad.

Küsin, kas Majandusministeerium (mille IT asekantsler Te intervjuu andmise hetkel olite) oli teinud vastava analüüsi, milles on vabavaraliste (Linux, LibreOffice jms) ja mittevabavaraliste (Microsoft, Apple, RedHat, IBM Lotus Notes jms) omadusi võrreldud ja kas on sõnastatud nõudmised, millele koolides kasutatav tarkvara peab vastama ja on välja tulnud, Teie sõnu kasutades "must valgel", selge Microsofti eelis teiste ees ning vabavara puudused ning millele siis täpsemalt vabavara ei vastanud? Palun viidake vastavale analüüsi dokumendile, olen huvitatud sellega tutvumisest. Kui sellist uuringut pole tehtud ja väide põhineb populaarsel linnalegendil "vabavara on keeruline kasutada, meie IT personal ja kasutajad ei saa hakkama, seetõttu peame Microsoftile maksma, sest see on intuitiivne ja ei vaja õppimist", siis palun viidake vastavale uuringule, mis kinnitab, et Eesti haridusasutuste IT ja muu personal on ebakompententsed ja õppimisvõimetud ning ei saa vabavaraga hakkama.

Kas jagate Hariduse Infotehnoloogia sihtasutuse juhatuse liikme Ene Koitla kummalist seisukohta selles samas kirjutises:

„Me võime Bill Gatesi vihata, aga väga suur osa maailmast kasutab ikkagi MS Office’it. Midagi ei ole teha, kui tahta kirju välismaale saata, tuleb seda kasutada.”

Hmmm. Siin peab enne rõhutama, et koolid/KOV-id ostavad oma tarkvara ise ja on oma valikutes vabad ehk siis minu isiklik eelistus ei oma siinkohal tähtsust. Seda kommentaari artiklile andes ei olnud Eestis olemas analüüsi, mis oleks näidanud majanduslikult ühe eelist teise suhtes. Seda nii vabavara vs Microsoft kui vastupidi suunas. Ehk siis ei olnud mingit alust eelistada ühte teisele. Belgia ja Hollandi CIO-d, kes sellist ulatuslikku transformatsiooni olid katsetanud, nentisid, et majanduslikult see võitu ei andnud. Minu enda haldusala ministeeriumis kasutas kaunis usinalt LibreOfficet muide. Aga veelkord, otsustasid kokkuvõttes ikkagi koolid, mida nad teevad.

Foto: Kai Kuusisto

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.