Olen rulaga sõitnud umbes viis aastat. Minu jaoks on rula võlu selles, et erinevalt jalgrattast saab rula igale poole muretult kaasa võtta, olgu selleks siseruumid, tramm või rong. Parkimine ja lukustamine jäävad ära. Kui Geenius pakkus mulle testimiseks elektrilist rula Yuneec E-GO, siis olin kohe kahe käega selle poolt. 

Esmamulje oli põnev. Alguses läks veidi aega, et kiirendus ära tabada, kuid liikuma saades on sõit juba edasi lihtne ning mingit kukkumise tunnet küll ei ole. Kuigi tootja reklaamib seda, kui üht kõige kergemat elektrirula näitas reaalne kasutus, et see on siiski natuke liiga raske. 

6,3kg on käes ikka üsna korralik tükk ja ostukeskuses 10-15 minutit sellega jalutades venib käsi pisut pikemaks küll. Kaalu saab vähendada vaid akude pealt, mis tehnoloogia arenedes lähevad kergemaks ning väiksemaks.

Elektrilise rulaga sõitmine vajab harjumist

Rulaga sõitmiseks peab kasutama kaasasolevat pulti, kust saab kiirust reguleerida. Pult küll töötab hästi, kuid ta võiks mõõtudelt veidi väiksem olla. Kiirendamiseks peab puldil lükkama liugurit. Kui sellest lahti lasta, siis hüppab ta tagasi algseisu ehk kiirust ei anta juurde. 

Peale selle on juhtpuldil LED tulukesed, millega näidatakse aku täituvust. Leian, et aku seisu kiireks vaatamiseks puldil võiks olla kasutusel mingi muu rafineeritum lahendus, mis võiks ka vähem tähelepanu võtta. Pimedas plinkiv pult käes ringi sumisedes on natuke tobe tunne.

Lisaks on puldile lisatud ka väike LED lamp, mida saab kasutada taskulambina. Kahjuks on see aga väga nõrk ja heal juhul on abiks vaid lukuaugu tabamisel hämaras. 

Kahjuks on kiirenduse taga mingi algoritm ehk kiirendus ei ole lineaarses seoses puldi liigutusega. Kiirendusel on mingi programmeritud kõver mida mööda kiirust lisatakse ja selle nö lihasmällu harjutamine, et tajuda kuidas see mingi kiiruse pealt mõjub, tahtis natuke harjumist. 

Rula saab juhtida ka üle äpi

Peale juhtpuldi saab rula juhtuda ka mobiiliäpilt. Erinevalt puldist kuvatakse äpis infot ka aku ja kiiruseregulaatori (ESC) temperatuuri kohta. Mida selle teadmisega tavasõitja peale hakkab ei oska ma öelda. 

Veelgi mugavam on see, et äpp näitab sõidukiirust km/h. Küll aga ma ei kujuta ette, et hakkaksin kiirust sõidu ajal äpist vaatama või veel vähem sealt rula juhtima. Ma end pimesi ekraanil virtuaalse slaideriga linnaliiklusse ei usaldaks.

Äpp on saadaval vaid iOSile, Androidi versiooni on Yuneec juba pikalt lubanud, kuid veel tänaseni ei ole nad seda valmis saanud. 

Mitu tundi laadimist võrdub 30 kilomeetrise sõiduulatusega

Aku 100-protsendiliseks laadimiseks peab selle vooluvõrku ühendama tootja sõnul kolmeks kuni viieks tunniks. Pikema päeva puhul tähendab see lihtsalt ööseks laadima jätmist, kasutusmugavuse kohapealt ma selles probleemi ei näe.

Kuna testiks antud mudel on käinud läbi ka teiste kasutajate käest ning sellega on juba sõidetud ligikaudu 1000 kilomeetrit ei ole selle aku võrdväärne uue rula omaga. Sain juba ühe tunniga täiesti arvestatava koguse energiat, et ringi sõita. 

E-GO üheks suurimaks miinuseks on mootori ülekanne, mis on permanentselt rihmaga rulal küljes. See tähendab, et kui aku on tühi, siis rulaga sõita ei saa. Proovida võib kuid mootor pidurdab veeremist üksjagu ning rula kiirusekontroller teeb õnnetuid piikse, andes vist märku, et sõita ei tohiks.

Uurisin Yuneeci kodulehelt, mida need piiksud peaksid tähendama. Leidsin hoopis informatsiooni, mis viitas sellele, et rulaga saab sõita ka tühja akuga. Ise järgi proovides julgen vastupidist väita. Piiksude kohta ühtegi seletust ei leidnudki. 

Kui aku on tühi, siis peab 6,3 kilost rula käes edasi kandma. Samas on 30km sõiduulatus igapäevaseks kasutamiseks ikkagi vast täiesti piisav ja tühja akuga tee peale jäämine üsna ebatõenäoline.

Probleemid režiimide ja käivitusega

E-GO’l on sõitmiseks kaks režiimi, sport ja ECO. Neist esimene on äkilisema ning teine mahedama kiirendusega. Küll aga ei osanud testis olnud pult või rula režiimide vahetust ära tabada. Rula kasutas kord üht ning teinekord teist režiimi, seda sõltumata lüliti asendist. Ma ei saanudki lõpuni aru miks ta ei suutnud ühele režiimile pidama jääda.

Samuti õnnestus paaril korral rula käivitada nii, et ta sõitis aeglasemal kiirusel (max 11.5km/h). Probleemi lahendamiseks piisas rula taaskäivitamisest. Selline anomaalia pani mõtlema, et tegu on võrdlemisi kiirelt liikuva seadeldisega, mille tarkvaraline viga võib algajale sõitjale üksjagu haiget teha.

Elektrirulal seismine on igav

Tehniliste andmete kohaselt peaks rula sõitma kuni 20km/h, kuid see on saavutatav vaid täiesti täis akuga. Umbes samal kiirusel sõidan ka oma igapäevase longboardiga. 

Aku tühjenedes väheneb E-GO jõudlus märgatavalt. Puldilt saab kiirust piirata 12,5km/h või 20km/h peale. Seda võimaldav nupp on istutatud üsna puldi sügavale ja tahab natuke urgitsemist.

Kuivõrd elektrirula peal ei ole midagi teha, tundub ka suurem hoog üsna tavaline ja rula peal hakkab mõnevõrra igav. Heameeli kruiisiks tühjal Pirita teel lihtsal sirgel lõigul veel kiiremini kui 20km/h.

Elektrirula eelisena näen mugavust, mis tuleb eriti välja suvel, kui õues on soe. Punktist A punkti B jõuab ilma, et nahk läheks märjaks. Tavalisel rulal sama hooga sõites saab suvel ikka naha päris soojaks. Mõnus on muretult ülesmäge või vastutuult veereda ja seal juures lihtsalt paigal seista.

Elektrirula on tavalisest rulast väga erinev

Mulle üllatuseks on elektrirula ikkagi üsna erinev tavalisest rulast. Jah ta on neli ratast vineerist plaadil, kuid elamus ja sõidustiil on täiesti erinevad. Elektrirula peal ei pea eriti midagi tegema. Seisad käed rüpes ja lihtsalt kulged. Tavalise rula vetruvus, hoo lükkamine ja kiirendamine mõjub kuidagi oluliselt elavamalt ja vahetumalt. See, miks ma naudin rulaga sõitmist jäävad elektrirulal kuidagi varju.

Samuti on 6kg ikkagi üksjagu raske ja rula käitub pisut teistmoodi. Ei anna sama nõtkusega äärekividelt alla hüpata ning natuke kardan vigastada suurt akut mis seal kõhu all on.

Pean kahjuks tõdema, et Yuneec E-Go puidust rulaplaat on pisut kummalise ja ebamugava kujuga. Plaat on üsna jäik ja ei summuta eriti meie kohati päris kehvast asfaldist tulevat vibratsiooni. Nö tagumine ehk tõukejalg kippus kõvast vibratsioonist kogu aeg ära väsima. Samuti on plaat tagant kõvasti kitsam ja varbad või kand ripuvad natuke kummaliselt üle laua. Eks konkreetne sõiduasend sõltub igaühe stiilist ja harjumusest aga mulle oli see pisut imelik.

Mind praeguseks viis hooaega truult teeninud Loaded Tan Tien on bambusest plaadiga ning reageerib hoopis teistmoodi, reageerib sõitjale ja tee konarustele kuidagi palju loomulikumalt ja pehmemalt.

Oota järgmist põlvkonda

Lõpetuseks saan tõdeda, et toode on äge. Aga kui ma peaksin praegu otsustama, et kas see endale osta või mitte, siis ma pigem ootaks veel põlvkonna või kaks. Ma tahaks näha toimivat lahendust, kus mootorid on otse ratastes.

Fotod: Tõnu Tunnel