Pea kõigil telefonitootjatel on oma tippmudelite kõrval pakkumisel ka lai ampluaa muid telefone, mis on enamasti (tehnikaseadmete mõistes) väga odavad. Pealtnäha on kõik need odavad telefonid täpselt samasugused: kole välimus, halb ekraan, õõvastav kaamera ning veel 14 halba elementi. Kuid kas leidub erandeid?
Valisime välja kolme tootja odavamapoolsed mudelid: Huawei Ascend Y5, Samsung Galaxy Core Prime ning LG G4c. Vaatlesime neid just sellistena, millised nad on, odavad ning mõeldud pigem just hädapäraste toimingute tehtud saamiseks. Niisiis, milline neist on parim?
Liiga ilusat välimust ei tasu nende telefonide puhul oodata
Säästutelefonid ei ole just kuulsad selle poolest, et nende välimus on silmipimestavalt ilus. Harilikult ei leia nende juures ühtegi metallelementi ning kõik on kuidagi nagisev ja kokku klopsitud, paksust on neil rohkem kui keskmisel ameeriklasel ning kujult meenutavad nad Wordis joonistatud ümmarguste nurkadega ristkülikut. Aga see on nende seadmete puhul aktsepteeritav. Kena välimus on küll tore, kuid seda ei tasugi säärases hinnaklassis olevatelt telefonidelt oodata.
Heidame esmalt pilgu testi kõige odavamale telefonile, Huaweile, mille hinnasildiks on vaid 99 eurot. Juba esimesetel hetkedel on mõista, et selle telefoni arendamiseks kulunud raha on investeeritud (loodetavasti) telefoni sisekomponentidele. Huawei Y5 ei ole ilus telefon, kaugel sellest. See on kobakas ja tüse, viimistlemata välimusega ning näeb välja, nagu oleks pärit selle kümnendi alguspoolest. Ehituskvaliteet ning välimus hõikavad valjuhäälselt, et tegemist on säästutelefoniga.
Huawei Y5 esiküljel on 4,5-tolline ekraan, mille resolutsiooniks on 480×854 pikslit. Üleüldist paksust on seadmel terve sentimeeter.
Teine kõige soodsam telefon on Samsung Galaxy Core Prime, hinnaks on sellel 129 eurot. See 30 euro suurune hüpe hinnas on aga lubanud telefoni välimuse täiustamisele oluliselt rohkem raha kulutada. Core Prime ei ole küll missikandidaat, kuid kole ta ei ole. Hoides seda kõrvuti Huaweiga tekib tahtmine Y5 kes-teab-kuhu heita ning Prime hoolivalt oma embusesse haarata.
See on õhem, viimistletum ning üleüldiselt viisakam, kui Huawei. Esiküljelt vaatab vastu kodunupp, mis on ka päriselt nupp, mitte lihtsalt sile tasapind kuhu on valge värviga ring peale joonistatud. Nii Huaweil kui ka Samsungil on sama suur, nelja ja poole tolli suurune ekraan, kuid Samsungi disainerid on suutnud ekraani ning kõik telefoni sisse käiva mahutada palju väiksemasse korpusesse, mis teeb seadme käes hoidmise mugavamaks.
Samsung Galaxy Core Prime esiküljel on 4,5-tolline ekraan, mille resolutsiooniks on 480×800 pikslit. Üleüldist paksust on seadmel 0.88 sentimeetrit.
Kolmas võistleja on LG G4c, kõige kallim telefon, mis testi on kaasatud. LG hinnaks on lausa 179 eurot, mis on küll telefonide keskmise hinnaga võrreldes soodne, kuid siiski 80 eurot kallim kui Huawei. Mida 80-eurone hüpe hinnas telefoni välimusega teeb? Totaalse muutumise. G4c on kahtlemata kolmest kõige ilusam telefon, see on õhuke, kergelt kumer ning huvitava mustrilise tagakaanega. On näha, et telefoni kujunduega on tõsist vaeva nähtud, et see esinduslik välja näeks. Kui pakkuda G4c hinda vaid välimuse põhjal, ei suudaks ilmselt keegi seda õigesti teha.
LG seadmel on teistest suurem, viietolline ekraan, mille resolutsiooniks on 720×1280 pikslit. Paksust on mõned millimeetrid üle sentimeetri, kuid kerge kumerus tekitab seadet käes hoides tunde, nagu oleks see kolmest kõige kõhnem.
Tore, et üldse kaamera on
Nii Huaweile kui ka Samsungile on külge monteeritud viie megapiksline põhikaamera, mis eriti häid pilte ei tee. Arvestades telefoni hinda on see oodatav – tore, et telefon üldse pilti teeb. Samsungi pildistamistööriist armastab värvidele „soojust“ juurde keerata, millega kaasnevad tihtipeale liigselt kollakad pildid. Huawei piltide soojusega ei mängi ning tehtud foto sarnaneb värvide poolest suuremas osas reaalsusega.
Samsungi seade saab pildi tehtud natukene kiiremini kui Huawei, kuid vahe ei ole eriti suur. Fookuse seadmisega ei hiilga neist kumbki. Üritada teha pilti millestki kaugelasuvast vahetult pärast lähedal oleva objekti pildistamist tasub unustada, fookuse seadmine võtab lihtsalt liiga kaua aega, et pilt kiiresti tehtud saaks.
Pildistades telefoni ekraani vaadates tekib tunne, nagu tegu oleks kümne aasta vanuse veebikaamera videovoog. Pilt on aeglane ja veniv, nagu liigutaks telefoni pesukausis sooja vee sees. Seda muidugi ei tasuks teha, kuna kumbki seade ei ole veekindel.
LG puhul tuleb taaskord mängu suurem hinnasilt ning sellega kaasnevad võlud, nimelt märksa parem kaamera. Kui Huawei ning Samsungi seadmete puhul on tegemist viiemegapiksliste kaameratega, siis LG küljest leiab kaheksa megapikslise kaamera, mis teeb ootuspäraselt oluliselt paremaid pilte kui konkurentide seadmed.
Sarnaselt Samsungi telefonile meeldib ka LG seadmele pildi värve soojemaks keerata, kuid seda mitte nii intensiivselt kui Prime. Saavutatud efekt ei hakka kohe silma, mis tähendab, et saavutatud on just paras tasakaal liiga külma ning liiga sooja pildi vahel. LG kaamera suudab fookust seada märksa kiiremini kui konkurentide kaamerad ning pildistamiskiirus on samuti teistest peajagu üle.
Suure tõenäosusega on eelmised kaks punkti käsitlenud peamisi küsimusi, mis tänapäeval telefoniostjat huvitavad: kas ta näeb ilus välja ning kas ta pilti ka teha oskab. Kui suudad nende kahe paremeetri põhjal otsuse teha, võid siinkohal lugemise lõpetada, kuna nüüd tuleb juttu pisidetailidest.
Klassikaline Android on visatud prügikasti
See, kuidas telefonitootjad operatsioonisüsteemi oma käe järgi muudavad, on Androidi maailmas alati kuum teema. Osad inimesed armastavad puhast Androidi, just sellist, nagu Nexuse seadmed pakuvad, teised armastavad kõvasti muudetud variatsioone, näiteks Samsungi poolt üle värvitud Androidi.
Meie käes testimises olevates seadmetest meenutab puhast Androidi kõige enam LG seade, kuid seegi on sellest üpriski kaugel. Muudetud on nii teavituste-, kiirsätete kui ka avamenüüd. Samuti on uue kuue saanud pea kõik süsteemirakendused nagu kell, failihaldur ning telefoni sätete menüü. Hinnates ise kõrgelt väga puhast Androidi tekitavad sellised muutused pigem ahastust kui rõõmuhõikeid, kuid kui kellelegi võimalikult palju kellasid ning vilesid meeldib, siis peaksid kõik kolm seadet väga sobilikud olema.
Samsungi tarkvara on täpselt selline, nagu ta on igal Samsungi seadmel: suur, värviline, lapsik ning ebavajalike vidinaid ja „kräppvara“ täis. Samsung armastab Google’i rakendusi asendada enda majas loodud lahendusega, seega võib siitki seadmest leida Samsungi enda kalendrirakenduse, numbrivalija ning isegi e-posti rakenduse. Kui kellelegi on Samsungi enda rakendused väga meelt mööda, siis on see telefon neile väga sobilik.
Kõige kaugemale traditsioonilisest Androidi tarkvarast astub Huawei, mille juures on pea kõik Androidi meenutav prügikasti visatud. Kadunud on äpisahtel ning raske on leida tuttava ikooniga rakendust. Tarkvara on aeglane, kodunupp ei tea, mis tema ülesanne on ning selle asemel tuleb kasutada „tagasi“ nuppu. Kõik see annab kokku pigem aeglase ning hirmsa välimusega kompoti, mida ei ole just eriti mugav kasutada.
Salvestusruumi tasub juurde lisada
Aku poolest on telefonid võrdlemisi sarnased, Huaweil ning Samsungil on sees 2000 milliampertunnine aku ning LG puhul on tegemist 2540 mAh akuga. Kõigil kolmel on soovi korral võimalus ka aku välja võtta ning see värske vastu vahetada. Kui päeva jooksul akusid ei vaheta, siis tuleb telefon õhtul kindlasti laadima panna, kahte päeva aku üle ei ela.
Kõigile kolmele telefoni saab mälumahtu juurde anda lisades microSD kaardi. Samsungi mälu saab laiendada 64GB raames, Huawei mälu 32GB ning LG mälu 128GB ulatuses. Sisemälu on neil kõigil vaid kaheksa gigabaiti.
Milline neist telefonidest osta kõlbab?
Kõige põletavam küsimus, milline neist kolmest on parim. Sellele on selge vastus: loomulikult LG, aga ta on ka kõige kallim, pea poole kallim kõige odavamast telefonist, Huaweist. Säärase hinnavahe juures loodaks, et LG on ka kaks korda parem, kuid arvudes on ühe telefoni paremust väga keeruline hinnata. LG kasutuskogemus on kindlasti märksa parem, kui Huawei oma. Ta on kiirem, ilusam ning üleüldiselt mugavam seade. Kui peaksid valima neist kolmest ühe ning kahekordne hind ei ole probleem, siis võiks selleks seadmeks olla kindlasti LG G4c.
Kui aga ka mõnikümmend eurot on otsustava tähtsusega, siis tasuks vaadata Samsungi seadme poole. Ta ei ole küll suurim asi, kuid saab töö tehtud ning seda ei ole häbi viisakas seltskonnas taskust välja võtta ning laua peale asetada. Hinna-kvaliteedi suhtelt on Samsungi seade selle testi selge võitja.
Huawei on ainus seade siin testis, mille puhul sooviksin öelda: palun, ära osta seda telefoni. See ei ole hea telefon, ta välimus on kole, ta tarkvara on hirmuäratav ning kõik muugi on lihtsalt kuidagi poolik. Eelnevad kaks seadet on temast peajagu üle ning igal ajahetkel parem valik, kui Y5.
Fotod: Gregor Sibold
