Super Mario jõudis lõpuks mobiili, aga vabandust, mis aasta praegu on?

supermariorun-1.jpg

Ei, ära osta,

sest see on ebamugav, segane ja raiskav mäng. 

See, et Super Mario on nüüd mängitav mobiilitelefonis, ei ole otseselt maailmamuutev uudis, küll aga on see oluline märgiliselt. Nintendo on üks maailma edukamaid elektroonilise meelelahutuse ettevõtteid, aga senini on Jaapani korporatsioon põhimõtteliselt eitanud fakti, et oleme jõudnud mobiilsesse ajastusse. Nutitelefon on kaasaja inimese tähtsaim arvuti, aga Nintendo meelelahutus pole sinna jõudnud. "Super Mario Run" on aga alates neljapäevast mängitav iPhone’ides* – ja see on üllatavalt nadi meelelahutus.

Siinkohal võikski lõpetada, sest eelnev lõik on tähtsaim info, mida teil vaja teada. Aga grillime Nintendot edasi.

Lihtne mäng ja mitte nii lihtne ka

"Super Mario Run" on oma tüübilt platvormimäng. Me näeme ekraanil horisontaalseid platvorme, millel meie kangelane Mario jookseb. Teda osavalt juhtides pääseme hädaohtudest ja kogume väärt punkte.

Edasi jooksmiseks pole tegelikult vaja midagi teha, Mario jookseb automaatselt. Hüppamiseks tuleb ekraanile vajutada, kõrgemale hüppamiseks rohkem ja madalamale hüppamiseks vähem. Aga vahel ei tule ka, mõnest väiksest künkast hüppab Mario ise üle. 

Kui vastu tuleb oht, näiteks seeneke, hani või konn, ei juhtu selle pihta joostes midagi ja selle peale hüpates ka mitte. Aga vahel jälle – näiteks alumiselt platvormilt ülemise peale hüpates  ja seejuures seenekesega kohtudes – kaotab Mario elu. Täitsa arusaadav, eks?

Pea hakkab ringi käima

Mobiilimängudes on välja kujunenud oma kaanonid, mida mängijad oskavad oodata. Et näiteks mängu esmakordselt käivitades on võimalus esimesel ekraanil selle maailma eripäradega tutvuda. Et mis puhul siis ikka Mario kaotab elusid ja mis puhul mitte, millest suudab üle hüpata ja millest mitte. Nintendo mängu puhul tuleb mängu esmakorselt käivitades vaadata nii palju erinevaid ekraane ja menüüsid, et pea hakkab ringi käima.

Meil eestlastel on veel vedanud, sest näiteks tuleb mängu esmakordselt käivitades maailma riikide loetelust üles otsida “Estonia”. Ameeriklased veedavad selle sammu juures mõne minuti rohkem, sest nad kerivad menüüs allapoole “United Statesini”. Ja kui veel mõned ekraanitäied nuppe vajutada ja tekste lugeda, alles siis hakkab Mario paistma.

Aga hämming alles algab. Sest siis uuesti mängu käivitades tuleb ette avaekraan, kus tuleb edasi liikumiseks kas a) puudutada ekraani või b) vajutada nuppu “Having trouble?”. Et kui mul on probleeme ekraani puudutamisel, peaksin ma puudutama seda nuppu?

Ja siis tuleb ühel hetkel mängus mingi tõrge, mille kohta näidatakse mulle musta ekraani, mille all on nupp “Retry”.

Ja siis tuleb ette “Notifications” menüü, mis peaks olema eesti keeles märguanded, aga mis on pigem lukuaugu kaudu keritav papüüruserull, kust ma saan lugeda seda, kui tark oleks olnud ikka mängu esimest korda käima pannes ühel miljonist ekraanist endale registreerida Nintendo konto.

Platvormimäng, kus saab ehitada kuningriiki

Selle koha peal ma juba vahutan vihast Nintendo vastu.

Aga ega ma oma viha väga hästi kanaliseerida ei jõua, sest mäng suudab mind jälle segadusse ajada. Veel mõni lõik ülalpool olin ma veendunud, et see on platvormimäng. Et noh, väike tegelane, mingi tasapind, jookse, hüppa, otsi kulinad ja pulinad ja nõnda edasi. Et mängin ühe leveli ära ja jõuan järgmisse. Aga siis on mu ees järsku mingi pagana külaplats, ma saan sinna istutada lilli, osta uusi maju ja värvilisi konni taga ajada ning silme ees juba virvendab. Kui ma lõpuks jõuan tagasi sinna, kus ma olen ära mänginud neli levelit ja Nintendo küsib mult nüüd ühe väga segase ekraani kaudu kümmet eurot edasi mängimiseks, ei ole mul enam sõnu.

Kogu selle rämetsemise ajal tõmbab mäng pidevalt andmeid (keskmiste aruannete järgi ligi 60 megabaiti tunnis) ja kui esialgu oli hämming, et pideva internetiühenduse nõudmise tõttu seda näiteks lennukis mängida ei saa, siis nüüd pole see enam mure.

See mäng on ebainimlik ajakuritegu

Mobiilimängude tööstuse üks terasemaid analüütikuid Tero Kuittinen on kogu selle fenomeni, mida “Super Mario Run” endast kujutab, väga hästi kokku võtnud. Kõik, alates mittevajalikust asukohariigi määramisest kuni segava netikasutuse ja veidra hinnastuseni, jätab mulje, et see mobiilimäng on oma olemuselt pärit aastast 2010.

“Oleks justkui nii, nagu Nintendo oleks saatnud eriüksuse ajas tagasi aastasse 2010 Lappeenranta tehnikumi, röövinud sealt neli keskpärase andega tudengit ja palunud neil kaheksa nädalaga Mario kasutajaliides kokku klopsida. Üks veidramaid ja võib-olla kõige ebainimlikumaid ajakuritegusid üldse,” ütleb Kuittinen viidates Soomele kui maailma mobiilimängude tööstuse Silicon Valleyle.

Nii on. Kogu see vaev ja talent, mida Supercell, Rovio, King ja teised Skandinaavia mängustuudiod on viimase poole dekaadi jooksul kulutanud, et teha mobiilimängudest üks erakordselt haarav ja kaasaegne meelelahutusformaat, eksisteerib teises universumis kui Nintendo.

“Super Mario Run” on tõeliselt halb ja selle ainus meelitav detail on nostalgia. Siinkohal tekib eriti suur kontrast tänavuse Pokemoni-taassünniga, kus üks retrofrantsiis tegi erakordselt võimsa ja supermodernse comebacki oma liitreaalsuse ja asukohapõhise mänguga. “Super Mario Run” kukub mänguna haledalt läbi.

Kogu selle loo teeb veel eriti kurvaks fakt, et kahjuks leidub ilmselt suur hulk inimesi, kes mingist seletamatust tungist ajendatuna soovib ikkagi Nintendole mängu sees kümme eurot maksta. Muidu võiksime loota, et Nintendo läbikukkumisest nii pettub, et me ei peaks enam kunagi jaapanlaste taidlust oma app store’is nägema.

 

* Millal mäng Androidiga telefonidesse võiks jõuda? Palugem, et mitte kunagi, kuigi firma esindaja on andnud väga lahke vastuse "mingil hetkel tulevikus".

Ei, ära osta,

sest see on ebamugav, segane ja raiskav mäng. 

Super Mario Run

Toetatud seadmediPhone, iPad, iPod Touch (iOS 8 või uuem)
Suurus173 MB, millel lisanduvad mängu kestel pidevalt allalaetavad andmed
Hindmäng ise tasuta, rohkem kui kolme leveli mängimiseks tuleb maksta €9,99