Erinevalt paljudest teistest eakaaslastest istun ma üpris palju jalgratta sadulas. Tööle, poodi ning mujalegi liigun üldjuhul jalgratta abil. Seetõttu olen alati aldis proovima erinevaid jalgrattaid. Minu õnneks saabus Geeniusele testimiseks tuntud jalgrattatootja Scott jalgratas E-Sub Comfort, mille üheks jõuallikaks on elektrimootor.
Igapäevaselt kasutan liiklemiseks soodsamast hinnaklassist linnaratast, mis jäi mõnenädalaseks test-perioodiks keldrisse tolmu ning ämblikke koguma. Esimene kokkupuude testitava Scotti rattaga oli positiivne. Sel on spidomeeter, esi- ning tagatuli, sisseehitatud lukk, pakiraam, esiamort ning porilauad. Mootorina on kasutusel Shimano STEPS 250W, mida hoiab töös 400Wh aku.
Võimas mootor ning piisavalt suur sõiduulatus
Juba esimestest meetritest sain aru, et rattal olev Shimano mootor on väga võimekas. Mootor on piisavalt võimekas, et veab edasi isegi raskemaks kaaluklassist inimese. Sõites saab valida kolme režiimi vahel: ökonoomse, tavalise ning turbo. Mootori abistav omadus on tuntav isegi ökonoomse režiimi puhul. Sõiduulatus viimati nimetatud valikuga jääb 65 km juurde. Turborežiimis lubatakse sõiduulatuseks ligikaudu 45 kilomeetrit, edasi tuleb ise vändata.
Mulle meeldis kasutada turbovalikut, kuna sel juhul on mägedest (nii palju, nagu neid Eestis on) kõige mugavam üles saada ning kiirendus on samuti kõige parem. Väntasin, mis ma väntasin, aga päris tühjaks ei õnnestunud mul akut kulutada. Testi esimese päeva õhtuks langes aku viielt pulgalt kahele ning see oli ka kõige suurem langus, mille ma saavutasin. Sarnaselt nutitelefoniga tuleb siin mängu see, et pärast päevaste toimetuste tegemist jätsin aku ööseks laadima. 80% akust laetakse täis kahe tunniga ning 100% saavutatakse pärast neljatunnist laadimist.
Aku laadimiseks on kaks võimalust. Ratta tagaküljel on laadimiseks vajalik pesa, kuhu saab ühendada laadimisjuhtme. Soovi korral võib aku rattalt ka eemaldada, mis teeb laadimise märksa mugavamaks. Kuigi laadimine ise on lihtne, siis selleks vajalik toiteplokk on päris suur ja raske. See tähendab, et suurema sõiduvajadusega ratturid peaksid oma käigud eelnevalt läbi mõtlema ning igaks juhuks varuma endale ühe lisalaadija ka tööle.
Hakkasin rattaga suuremaid vahemaid läbima
Kuigi paljud arvavad, et elektrimootoriga jalgratta puhul kaob ära jalgrattaga sõitmise võlu, siis varasematest kogemustest oskan öelda, et see ei vasta tõele. Siinkohal võime tänada Euroopa Liidu regulatsioone ning seaduseid.
EL-i ametnikud on nimelt leidnud, et elektrijalgratta mootoril tohib olla vaid abistav funktsioon. See tähendab, et mootor töötab vaid neil hetkedel, mil pedaalid liiguvad edasi. Lisaks on ära määratud maksimumkiirus 25 km/h, kiiremini sõites mootor enam ei tööta. Seepärast ei saagi öelda, et elektrijalgratas väntaks sõitja eest ning liiguks edasi 50+ km/h kiirusel.
Kui suuremate vahemaade läbimiseks kasutan aeg-ajalt ka rongi abi, siis antud ratta puhul kadus see vajadus suuresti ära, sest elektrimootor teeb väntamise nii palju mugavamaks. Sellest hoolimata leidsin end ühel hommikul puupüsti täis Elroni porgandist. Viisakusest kaassõitjate vastu üritasin ratta rattahoidikusse tõsta. See osutus oodatust raskemaks katsumuseks. 23,5 kg kaaluv jalgratas oli minu jaoks liiga raske, et ma suudaksin selle lihtsalt hoidikusse vinnata. Raskus on rattal jaotatud nõnda, et esiosa on sulgkerge ning põhiline mass asub kesk- ja tagaosas. Pärast mõningast pusimist sain sellega siiski hakkama, kuid see oli tõeline katsumus.
Hipsterite nähes on sellega piinlik sõita
Linnas sõites pean aegajalt läbima ka hipsterite lemmikpaika ehk Kalamajas asuvat Telliskivi loomelinnakut. Kui enda rattaga olen ma seal nagu kala vees, siis antud rattaga pidin ma seal häbi tundma. Kiirel läbisõidul nägin pilkudest, et hipsterite hinnangul ei ole tegu iludusvõistluse väärilise jalgrattaga. Ma pean nendega nõustuma. Kui tahad elektrijalgratast, millega saab uhkelt sõita ka Kalamajas, siis on mõistlik vaadata eestlaste Ampler Bikes'i (endise nimega Ööbik) poole. Hind ja sõiduulatus on enamvähem samad.
Paratamatult pean ma Scotti võrdlema mõne Ampleri rattaga. Jätame välimuse korraks kõrvale ning vaatame tehnilisi näitajaid. Scott maksab praegu 2152 eurot ning võrdväärsest hinnaklassis Ampler Hawk 1990 eurot. Kaalu poolest on Ampler oma 14 kiloga märksa kergem Scotti 23,9 kilo. Sõiduulatus on samuti Ampleri kasuks, 70 km ehk viis kilomeetrit rohkem Scottist. Sajaprotsendiliselt lubatakse Hawki aku täislaadida samuti kiiremalt, vaid kolme tunniga.
Kui Scottil on olemas spidomeeter, mille kõrval kuvatakse ka aku staatust ning muud informatsiooni, siis Ampleri puhul on kõik see pandud mobiiliäppi. See tähendab, et sõidurežiimide vahetamiseks peavad Ampleri omanikud koukima taskust välja nutifoni. Scottil on ratta külge kinnitatud ekraan mugavam, samas mobiiliäppi tahaks ikka saada.
Scottil on veel üks oluline eelis Ampleri ees. Tallinna auklikel ning suurte äärekividega tänavatel liikudes teeb Scotti esiamort sõidu palju pehmemaks.
Sellepärast jäingi Scotti elektrirattaga rahule. Hoolimata sellest, et eestlaste analoogne ratas on veidi soodsam, tuleb arvestada, et need on siiski piisavalt erinevad rattad, et neid ei saa päris ühele puule panna.
Fotod: Tanel Meos
