LG G5 on olnud telefon, mida me Geeniuses juba ammu testida on tahtnud, kuid seni pole see võimalik olnud. (Toimetaja märkus: nüüd on ka selge, miks G5 nii suur haruldus on olnud: LG lõpetas Baltikumis oma mobiiliäri.) Lõpuks on telefon aga meil käes.

450-eurone G5 äratab kohe huvi paari väikse lisaväärtusega. Esiteks on telefonil kaks tagakülje kaamerat, mis ei tööta mitte sünkroonis nagu mõni konkurendi oma. Teiseks huvitavaks omaduseks on G5 puhul aga see, et telefoni alaosa saab korpuse seest välja tõmmata ning sinna külge pookida mõne vahva liidese, näiteks rohkemate nuppudega kaamera-kontrollpaneeli.

Modulaarsus on neist kahest lisaväärtusest vast see huvitavam, kuid lugejate ning ka enda kurvastuseks peab tunnistama, et seda Geenius testida ei saanudki. Eestis ei ole testimise hetkel kuskilt saada G5 mooduleid, mille abil seda lahendust testida. Kui meil on kunagi võimalik aga moodulid leida, siis testime seda kindlasti.

Kuid jättes kõrvale omanäolise modulaarsuse, tuleb meeles pidada, mis G5 ikkagi tegelikult on: ühe tootja lipulaev. G5-e korpus on valmistatud metallist, kuid esmakordselt seadet käes hoida seda öelda ei oleks osanud, sest materjal tundub veidi plastne. Kui seda lähemalt uurida, on selge, et tegelikult on siiski terve telefoni korpus valmistatud tugevast metallist. See annab telefonile väga kena välimuse, mis ei korja õnneks ka eriti sõrmejälgi ega tolmu ning näeb igati esinduslik välja.

Kuna telefoni alaosa saab eemaldada, tuleb leppida ka tõsiasjaga, et G5 ei ole veekindel ega ka tolmukindel. Oleks tore, kui LG oleks suutnud välja mõelda lahenduse, mis tagab isegi eemaldatava alaosa puhul veekindluse, kuid kahjuks asjad nii ei läinud. Seega ei tasu G5e vannimänguasjana kasutada.

Kaameraid on kaks, kuid pikka juttu ei tee

Telefoni esiosa ehib 5,3-tolline ekraan, mille resolutsiooniks on 1440×2560 pikslit. Piksleid on piisavalt, et saab julgusega öelda, et tegemist on igati korraliku ning terava ekraaniga. Midagi halba ei saa öelda ka G5 ekraani heleduse, tumeduse või vaatamisnurkade kohta. Värvid on kirkad ning päikese käes pole telefoni kasutamisega mingeid probleeme. Samuti suudab ekraan käsu peale ka väga tumedaks muutuda, seega ei pea ükski öine telefonikasutaja kartma järsku tekkiva valgussähvatuse pärast pimedaks jäämist.

Seadme tagaküljel on asjad aga mõnevõrra huvitavamad. LG on jäänud püsima lahenduse juurde, kus seadme voolunupp asub telefoni tagaküljel, umbes selle koha peal, kus hoiaksid muidu nimetissõrme. Selle nupu abil saab seadme üles äratada, magama panna ning soovi korral ka selle nupu abil oma sõrmejälge skanneerida, et telefon turvaliselt avada.

Sõrmejäljelugeja ei ole alati kõige töökindlam. Tihti tuleb ette olukordi, kus skänner ei suuda mitmekordse proovimise peale sõrmejälge tuvastada ning tuleb leppida käsitsi parooli või PIN-koodi sisestamisega. Kui see aga töötab, siis väga kiirelt ning probleemideta.

Järgnev on küll rohkem isiklik eelistus, kuid väärib märkimist siiski: sõrmejäljelugeja ei tohiks olla sisselülitusnupu sees. Sellel on mitmeid põhjuseid. Korduvalt leidsin end olukorras, kus soovisin vaid korraks ekraani sisse lülitada, et näha mõnd teadet või kellaaega, kuid selle asemel, et ekraan lihtsalt põlema sütitada, avas nupp telefoni, kuna see suutis sõrmejälje ära lugeda. Seepärast leidsin end tihti voolunuppu küüne- või sõrmeotsaga vajutamas, et see ei saaks sõrmejälge lugeda.

Üks väga hea kaamera, teine väga põnev kaamera

Samuti on see selle telefoni puhul eriti tüütu, kuna lugeja asub seadme tagaosas. Mitmel korral hoidsin telefoni lihtsalt käes, mudisin seda ajaviiteks millegi peale mõeldes ning avastasin järsku, et olen valmis kirjutanud pool e-kirja Telia kommunikatsioonijuhile, kuna näpp on sensori vastu läinud ja seadme märkamatult avanud.

Kuid sõrmejälg sõrmejäljeks. Olin pikalt arvamusel, et seadme tagaküljel olev lukustusnupp on kõige tobedam lahendus, mis iialgi välja on mõeldud. G5 suutis seda arvamust aga muuta ning nüüd oma OnePlusi juures tagasi olles leian end tihti olukorrast, kus otsin seadme tagaküljelt nuppu. Nii mugav ja loogiline on tagaküljel asetsev nupp.

Lisaks voolunupule on G5-e tagaküljel veel midagi, neid midageid on suisa kaks: kaamerad. G5 kasutab kahe kaamera süsteemi, kuid kaamerad ei ole omavahel kuidagi seotud. Üks kaamera on 16-megapiksline tavaline telefonikaamera, mis teeb väga kenasid pilte.

Teine kaamera on aga märksa huvitavam, selleks on 8-megapiksline lainurk kaamera, mille vaateulatus on laiem kui inimsilmal. See võib tunduda küll totra lisavidinana, kuid tegelikkuses on sellel ürpis palju kasutust. Näiteks on seda väga mõnus kasutada, kui on tarvis teha pilt suurest inimgrupist või siis, kui soovid reisil olles kitsal tänaval mõnd kõrget maja pildistada. Kaamera lainurka ilmestab hästi see video Geeniuse toimetusest:

Piltide kvaliteet on mõlema kaamera puhul kena, kuid pildistamisest tuleb pikemalt ja täpsemalt juttu peagi ilmuvas kaameratestis. Siiski tasub mainida, et G5 on kindlasti telefon, mille võiks osta pelgalt hea kaamera pärast.

Kaameratega käib kaasas aga ka iga tootja tarkvara, mis LG puhul on isegi positiivne. Kaameraäpp on lihtne ja loogiline, seal on kõik vajalik olemas ning erinevate režiimide vahel liikumine on märkamatu ning kerge.

Sama ei saa aga öelda "naha" kohta, mille LG on klassikalisele Androidile selga tõmmanud. See ei ole kõige jubedam Androidi-nahk, mis iial tehtud, selle tiitli võtab endale Samsung, kuid midagi eriti rõõmustavat selles ei ole. Alustuseks tõsiasi, et LG on hüljanud rakendustesahtli ja viskab kõik allalaetud rakendused koduekraanidele. Need saab sealt küll peita, kuid milleks? Rakendustesahtel on kordades mugavam. Jätkem see innovatsioon Apple’ile.

Vastupidine häda on aga sätetemenüüs. Seal on kõik nii laiali harutatud, et sobiva sätte leidmine paneb kukalt kratsima. Iga asja jaoks on omaette menüü, kust tuleb sobiv säte otsida. Klassikaline Androidi lahendus teeb sätete sorteerimisega oluliselt parema töö.

Aku on väike, aga võimekas

Nüüdseks oleme jõudnud nutitelefonide nii kaugele, kus nende kiirus ei ole enam lipulaevade klassis probleemiks. Ka G5 kappab kui noor varss ning ei takerdu millegi taha. Rakendused avanevad ja vahetuvad kiirelt ning mängud jooksevad ekraanil kui sulavõi. Selle üle ei tasuks ka imestada, kuna G5-e sees elutseb Snapdragon 820 kiibistik ning 4 GB muutmälu, mis annab sellele rohkem kui küll jõudu.

Aga ka aku osas ei saa G5 pärast liialt viriseda. Selle aku on küll väike, 2800 milliampertunni suurune, kuid see-eest saab LG tarkvara väga hästi akukasutusega hakkama ning ei tasu karta, et õhtu lõpuks seadme aku tühi on. Erilised boonuspunktid saab LG selle eest, et aku tühjeneb ööga vaid mõned protsendid, isegi siis, kui on sisse lülitatud "alati sees" ekraan, mis näitab alati tumedal taustal kellaaega.

Kõik see annab kokku ühe väga huvitava komplekti. Ühelt küljelt on üks selle telefoni suurimatest trumpidest pea mõttetu, sest mooduleid Eestist osta ei saa. Teisalt töötab kõik väga ilusti ja probleemideta, mis õigustab ka seadme hinnasilti. Ning nii põnevaid pilte nagu G5 lainurkkaameraga ühegi teise telefoniga teha ei anna.

Otsus on seega lihtne ning saab ilma kahetsustundeta öelda, et selle telefoni ostmine on kindel valik, millega võib igati rahule jääda. Kui te ainult selle veel mõne kaupmehe juurest leiate.

Fotod: Tanel Meos