Järjekordne talvine päev. Aknast välja vaadates paistab ilm nagu jõulukaardil. Lumevaip katab maad ja puid, lund langeb muudkui juurde. Aga õue astudes tabavad mind tuul ja tuisk, mis iga normaalse inimesegi õuest tuppa peletaks. Selle asemel on minul vaja umbes 45 minutit ühe koha peal seista, kuna koor, milles laulan, on palutud väliesinemisele. Sellise ilmaga…

Õnneks olen ma külma vastu relvastatud. Vajutan selja taga taskus olevat nuppu ning käivitan soojenduse. Pealtnäha õhuke jope muutub sekunditega soojaks ning tuul ja tuisk ei tundu enam nii õudsad kui varemalt.

Küte põhja ja jopes hakkab palav

Mul on seljas Metabo elektrilise soojendusega jope, millest on taolises olukorras tohutult abi. Tavalises talvejopes -10 kraadises pakases, tuisus ja tuules kolmveerand tundi seistes hakkaks ilmselt jube külm, kuid soojendav jope ei lase kehal maha jahtuda. Hoopis vastupidi, vahepeal hakkab lausa palav, kuna olen sättinud kuumutamise kõige kõrgemale astmele.

Jopel on viis soojenduspiirkonda: kaks ees rinnal, kaks taga seljal ning üks all nimmepiirkonnas. Soojendust on võimalik sisse lülitada nii eesmise kui ka tagumise tsooni jaoks eraldi, samuti on küttel kolm erinevat intensiivsustaset. Kõigele sellele annab voolu seljale käiv üpriski suur aku, mis lubab kõrgeimal soojendustasemel voolu anda üheksaks tunniks, madalaimal tasemel võib end soojendada aga pea terve ööpäeva ehk 19 tundi.

Kere on soe, käed külmad, telefon laetud

Jope ise on päris õhuke ja ilma soojenduseta hakkab õues siiski jahe. Seda näitas ka katse, kui läksin -10 kraadise ilmaga õue jalutama, seljas vaid t-särk ning jope. Samal ajal kui keha ise oli soe, hakkasid käsivarred, millel soojendust ei olnud, külmetama. Sestap võiks jope versioonil 2.0 olla soojendus ka käsivartel.

Jopel kümnest taskust kolm on veekindlad. Võtan taskust iPhone, mis kogu selle tuisuga on küll kuivaks jäänud, kuid jahedas siiski kaotanud suure osa oma aku tööajast. Õnneks on Metabo mõelnud ka sellele, tirin aku külge ühendatud USB juhtme telefoni ning panen selle jope külge laadima. Kas pole lahe? Mul on telefonilaadijaga jope. Akul on lisaks kahele USB pesale veel ka taskulamp, mis annab päris võimsat valgust nii, et jahimehed ei pea metsas põtra oodates pimedas kükitama või kalamehed hämaras paadipõhjast varustust kokku korjama.

Just kalameestele, jahimeestele ja teistele väljas töötavatele inimestele võib jope kasulikuks osutuda. Aktiivselt liikudes hakkab jopega üsna palav, sestap jooksuringile minnes või matkates võib soojendus olla üleliigne.

Samas pole soojendus ka nii suur, et ellu viia minu algne mõte: kirjutada seesama arvustus soojaks köetud jopesse riietatult otse lumehangest. Selleks, et mõnusalt lumehanges pikutada, oleks vaja lisaks köetavale jopele ilmselt ka soojendusega kindaid ja suusamaski.

Auto istmesoojendust pole enam vaja

Esinemine kooriga on läbi. Autos sõites tunnen, et seljatagune on juba kõrvetavaks muutunud. Jope soojendusele lisandus nüüd ka auto istmesoendus. Kel sellist funktsiooni autos pole, saab selle tõepoolest asendada jope küttesüsteemiga.

Jõuan koju, võtan jope seljast ja… panen jope laadima. Selleks tuleb jope taskust välja võtta aku, ühendada lahti teda jopega ühendav juhe ning eemaldada akult USB ning taskulambi adapter. See on loomalikku jõudu nõudev tegevus, mille jooksul jõuan hambad ristis läbi mõelda mitu erinevat stsenaariumit, kuidas see aku kaheks osaks lennates mind vigastada võiks. Akul võiks tõesti olla mõni lahtilukustusnupp, mis tema kenasti kaheks osaks lahutaks.

Asetan aku Metabo kiirlaadijasse, ning see hakkab suhisedes akut laadima. Jah, laadijal on üsnagi lärmakas ventilaator, sestap seda ööseks ilmselt magamistuppa laadima jätta ei saa. Valjul laadimisel on ka üks eelis. Tund aega hiljem on aku jälle täis ja valmis uutel väliseiklustel sooja pakkuma.

Fotod: Kristina Rosin