Garmin Vivomove esindab kellade seda leeri, mis on ikka nagu päris kell, aga natuke ka tark. Ja tegu on mõnes mõttes üllatusega, sest Garmin on varem olnud ikka hoopis teises leeris. Näiteks Garmin Vivofit on üsna klassikaline aktiivsusmonitor, millega oma treeninguid jälgida, Vivosmart oskab lisaks ka pulssi lugeda ja üks versioon sellest isegi GPS-iga jooksuteekonda jälgida, Vivoactive aga on täitsa nutikell.
Ja nüüd siis järsku vaatab meile varruka serva alt vastu Garmini logoga asi, millel on täitsa seierid ja ümmargused nupud. Nagu Šveitsi värk kohe? Ei, päris Šveitsi värk see välja ei näe, sest isegi sellise kella puhul nagu Vivomove on säilinud Garmini sportlik-tehniline disain, matid industriaalsed värvid ja maskuliinsed vormid.
Ilmselt jõudsid Garmini disainerid ise samale seisukohale, et tegime küll hoopis teistsuguse seadme, klassikalise kella, aga välimuselt sobiks seda ikka kanda ainult jooksutossude või poksikinnastega. Ja nii valmisidki vist Vivomove’ist ka hulk teisi, hoopis elegantsemaid mudeleid.
Punane sunnib liikuma
Mida see seade teeb? Sekundi-, minuti- ja tunniseierid näitavad aega, seega on tegu käekellaga. Lisaks kolmele seierile on aga Vivomove’i sihverplaadil veel kaks indikaatorit.
Vasakpoolne püsttulp on hommikul tühi, s.t valge, ja hakkab päeva jooksul täituma. Tegu on protsendinäidikuga, mis jälgib kandja astutud sammunormi. Kui näiteks oma päevaseks normiks määrata 10 000 sammu, siis 5000 sammu astumise järel on näidik poole peal.
Parempoolne püsttulp aga hakkab aja jooksul hoopis punase värviga täituma. Punane on loomulikult midagi halba, ebameeldivat, mis tuleb ruttu oma randme pealt ära saada. See on “aktiivsusnäidik” ja iga 15 minuti kohta, mille jooksul kandja end eriti ei liiguta, tuleb punast värvi kriipsu võrra kella peale juurde. Kui mitu tundi ühe koha peal istuda, on punane juba üsna põhjas ja see peaks utsitama inimest liikuma.
Garmini seletuse kohaselt piisab punasest lahti saamiseks “paarist minutist kõndimisest”. Mis teha, kui pole ruumi kõndida? No kuidagi tuleb end ikka liigutada. Nii leidsingi ennast ühes Soome suurfirmas külas olles koosolekuruumis ja koridoris kiirelt edasi tagasi sebimast, et punasest ruttu lahti saada. Soomlased on külmad kalad, nad ei teinud must üldse välja.
Kõiki lisafunktsioone peale ajanäidu saab juhtida Garmin Connect äpist, mis on pisut kohmakas. Aga nüüd ma ütlen midagi, mida võib olla kahetsen: ega keegi äpi pärast kella ei ostagi. Ja kes selle juba ostnud on, saab äpiga hakkama ka. Sealt saab jälgida peale asutud sammude ka näiteks oma ööune eripärasid, kui kell ööseks käele jätta.
Kuna Vivomove’il pole suurt ja kiiresti muutuvat LCD ekraani, samuti ei sünkroniseeri kell automaatselt andmeid telefoni (isegi kui maaletooja väidab, et see toimub automaatselt). Tänu neile kahele omadusele töötab see kenasti nn müntpatarei (CR2025) pealt ja firma lubab isegi et kuni aasta. Kui patarei tühi, soovitab Garmin minna kellasepa juurde, kes patarei ära vahetab. Kas väide ühe-aastasest patarei vastupidamisest tõele peab, ei saanud me lühikese testiaja jooksul kontrollida.
Julge lootus Garminilt
Garmin Vivomove’il võiks olla pisut lihtsam äpp ja näiteks värinaga äratus, kuigi ilmselt kaotaks siis kell oma patarei kestvuses. Muus osas on see päris soliidne ja tubli alternatiiv “tõelistele” nutikelladele, kui kandja sellelt liiga palju funktsionaalsusi ei oota. Ainult et pisut julge on loota, et veoautonavide, pulsivööde ja jooksukellade vahele tuleks keegi otsima Garminilt viisakat lahendust, mida ülikonnaga kanda.
P.S. Eelmine selline kell, mis pakkus pisut rohkemgi nagu värinaga äratused, oli Withings Activité ja Activité Pop. Viimane on soodsamgi, kuid eelmine kogemus ühe selle testmudeliga näitas, et kell polnud eriti töökindel.
