Aastal 2002 sai McLareni tiimis insenerina ametis olnud Richard Thorpe aru, et põhitöö hakkab hobi segama. Hobiks olid teadagi jalgrattad. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui hakata F1-autode asemel hoopis kaherattalist uuesti leiutama. Umbes kaheksa aastat hiljem esitlises firma Karbon Kinetics elektriratast nimega Gocycle.
Eksemplar, millega meie sõitsime, on Gocycle G2 – "tulevikuratta" teine generatsioon. Tegemist on ilmselt maailma kõige ägedama elektrirattaga, mis samas paistab välja täiesti mitteelektriline, nagu üks voolujooneline "kokukas". Raam ja veljed on vormitud magneesiumist ja muud osad teistest kergetest materjalidest, igatahes mitte terasest.
Iga väiksemgi detail on läbi mõeldud – alates kaalujaotusest kuni raami geomeetriani. 16,2 kilo on elektrirataste skaalal ülivähe. Raamist väljaspool pole mitte ühtegi asja – nagu tavalistel jalgratastel piduritrossid või juhtmed või kasvõi kett. Suletud korpuses kett on tegelikult osa kolmekäigulisest poolautomaatsest käigukastist.
Gocycle vahetab käike täitsa ise, aga parema käepideme kõrval on peidus ka käik-üles nupp. Kiiruse langedes või hoopis seisma jäädes jääb aga alati ootele esimene käik. Elektrimootor on peidus esirummus, olles märkimisväärselt tilluke, et mitte öelda nähtamatu.
Ja muidugi käib Gocycle sealjuures ka kokku – paksukummilised rattad tulevad küljest mõne klõpsuga, sest kahvlid on ühepoolsed. Ülekanne keerab end raamiga paralleelseks, lenks alla, sadul ära ja lõpuks mahub kogu kraam suuremasse spordikotti. Küll aga pole kokku-lahti monteerimine siiski midagi nii ladusat, mida iga kord enne rongi või bussi astumist teha, aga kui näiteks talvel ei sõida, siis Gocycle toas ruumi ka ei võta.
Kuidas ja kui palju elekter minekut mõjutab, saab seadistada äpist. See on lahendatud väga nutikalt. Graafiku ühel teljel on sõitja pingutus vattides ning teisel mootori vastav panus protsentides. Palju elekter juurde annab, saab graafikul kahe mummu nihutamisega ise öelda – kas hakkab ratas kohe väntamisele kaasa aitama, ootab teatud jalavõimsuseni või kuidas iganes. Võib ka üldse mitte vändata ning vajutada hoopis vasaku käepideme kõrval asuvat punast nuppu. Siis jääb teoreetiliseks sõidukiiruse maksimumiks soliidne 40 km/h. Olgu aga öeldud, et üle 25 km/h seadusekuulekas Euroopa Liidu kodanik elektrirattaga ei sõida ning ka äpp tuletab seda meelde.
Need mõned päevad kaherattalise F1ga liigeldes küsiti peamiselt ühte asja, või äärmisel juhul kahte: kui palju maksab ja kui kaugele sõidab. Seda, kas on ka äge sõita, ei küsinud keegi. Sellegipoolest võib vastata, et igasuguse elektrilise liikuriga on erakordselt äge sõita ja Gocycle pole erand.
Kui kiiresti sinu jalad pöörlevad?
Mootor pole küll päris hääletu ja ülekanne teeb vaikset sahinat, aga see pole mitte midagi häirivat. Kui paljudel odavamatel elektriratastel on mootor aeglase kiiruse juures äkiline, siis Gocycle'i tõmme on väljapeetud, aga samas ühtlaselt jõuline kuni tippkiiruseni. Päriselt jäi maksimumiks tasasel mitteavalikul teel umbes 36-37 km/h, mida on igal juhul rohkem kui piisavalt, vähemalt 20-tolliste velgedega jalgratta kontekstis. Küll aga pole siis enam mõtet end väntamisega lõbustada. Loomulikult võib, aga see ei oma seost edasiliikumisega, välja arvatud juhul, kui jalad just pesumasina tsentrifuugi kiirusega ei pöörle. Nii umbes 30 km/h juures saabub keskmise inimjala kiiruslike väntamisvõimete piir, nii et käigud võiks tegelikult pikemad olla küll või siis lihtsalt mõni pikem käik veel lisaks.
Nagu öeldud, vahetab Gocycle käike automaatselt, aga järgmine läheb sisse alles siis, kui jalad on juba sõlmes. Õnneks saab vähemalt üles ise vahetada, aga natuke tüütu on küll, et kui vähegi raskem-aeglasem väntamine korraks jätta, suriseb kolmanda käigu asemele kohe teine. Või teise asemele esimene. Aga võib-olla ongi kiirväntamine kuidagi tervisele kasulik, mine sa tea. Kaloreid kulub ju siis kindlasti rohkem, mida saab samuti äpist järgi kontrollida.
Ratta enda indikaatorid on esmapilgul väga krüptoloogilised. Rida leede lenksul ja kõik. Teada saab neist aga kõik olulise: aku pinge, mootori hetkevõimsuse, kiiruse ja käigu. Kui ratas mõnda aega seisab, hakkab punane valgustäpp jooksma ühest servast teise, nagu ühe kuulsa rääkiva auto ninal.
Tulles nüüd tagasi eestlaste kahe põhiküsimuse juurde, siis normaalset sõites jätkub akut umbes kuuekümneks kilomeetriks. Seda juhul, kui keskmine kiirus on kusagil 20-25 km/h kandis ja selg veel kuiv. Kui aga tarbida Gocycle't nagu elektrirollerit, üldse mitte vändates, siis jääb sõiduulatus 15-25 kilomeetri kanti, palju oleneb muidugi sõidukiirusest ja oludest. Päris tühja aku täis laadimiseks kulub umbes neli-viis tundi.
Hind on 3500 eurot. Tavalise jalgratta kohta mitte just kõige vähem, aga Gocycle ja “tavaline" ühte lausesse kohe kuidagi ei sobi.
