Virtuaalõppus kui pärisõppus
Näiteks areneb ekraanil ühes Eesti väikelinnas pantvangidraama tulekahjus kannatanute, vihase rahvamassi ning plahvatuste saatel. Säärast olukorda reaalselt simuleerida oleks ütlemata keeruline ning kulukas. Sestap viiakse osa õppustest üle virtuaalkeskkonda, kus õppustel osalejad saavad näha ja kogeda, millised tagajärjed nende otsustel reaalses situatsioonis võiksid olla.
Sisekaitseakadeemia päästekolledži assistendi Andres Mumma sõnul on taoline võimalus erinevaid olukordi simuleerida eriti oluline täna, kus korraga võib juhtuda mitu õnnetust ning sündmustikku võivad olla segatud lisaks õnnetusjuhtumi põhjustajatele ka terroristid.
"See ongi tänapäevane maailm, kus sa tegelikult alguses ei mõista lõpuni, mis tegelikult toimub. Kogu operatsiooni lahendamise edukus seisnebki situatsiooniteadlikkuses. Mida rohkem sa suudad infot koguda ja mida paremini seda tõlgendada, seda edukam sa tegelikult oled,” kirjeldab ta.
Tarkvaraga laed õppusesse tegevuspaigad ja objektid
Arvutiprogramm aitab simuleerida ning konstrueerida erinevaid stseene. Hiiglaslikust kataloogist on võimalik laadida erinevaid objekte ning tegevuspaiku, et ekraanil toimuv näeks välja võimalikult realistlik. Täna on Jõhvi keskväljak ning kõne all olev hoone konstrueeritud Google'i kaartide abil, maja visuaalkujutis on loodud lihtsate fotode abil maja fassaadist. Tulevikus võiks aga virtuaalkeskkonda üle kanda tervete alade või hoonete 3D-kujutised, mis suurendaksid õppuse realismi veelgi.
Akadeemias tegutsev meeskond on püüdnud kaardistada paari hoonet, kuid ilma kasutuskõlblike tulemusteta. Täna katsetavad seda meetodit sisekaitseakadeemia IKT valdkonna juht Hanno Hantson ja haridustehnoloog Vaiko Mäe. Probleemi lahendamiseks suhtlevad nad 3D-jooniste loomise tarkvara firmaga Agisoft, et selgitada välja, millises tööprotsessi lõigus probleem tekib. "Meie joonised ei ole lihtsalt piisavalt detailsed, kuid tulevikus võiks nii saada kaardistada näiteks mõne tehase ala ning ohusituatsioone mängida läbi selles reaalses keskkonnas,” selgitab Hantson töö eesmärki.
Suurettevõtted koolitavad töötajaid kriise läbi mängima
Selline keerukas ning pea piiramatute võimalustega virtuaalkeskkonna programm on siinkandis haruldus. Lähimad sellised asuvad Soomes Kuopios ja Jyväskyläs, sealt edasi juba Saksamaal. 2007. aastal käivitus projekt Eesti päästeteenistuste võimekuse tõstmiseks ja selle raames osteti kõnealune programm ning koolitati inimesi, kes hakkasid virtuaalkeskkonna simulaatorit omakorda päästetöötajate koolitamiseks kasutama. Kuid projekti lõppedes jäi kogu asi piltlikult öeldes seisma. Seda kuni 2011. aastani, kui akadeemia töötajad võtsid programmi koolitamise oma kätesse.
Tänaseks õpib programmi abil kriise lahendama tuhandeid inimesi aastas. Sinna kuuluvad nii päästekolledži õpilased, aga ka erinevad Eesti suurettevõtted. "Kui nende ettevõtte territooriumil mingisugune jama juhtub, siis nad on juba enne päästeteenistuse tulekut iseseisvalt võimelised reageerima ja otsuseid vastu võtma,” räägib Mumma. "Tahame hakata rohkem koolitama ka ettevõtteid, et ka nendes turvalisust tõsta, luues neile keskkonna, kus neid olukordi läbi mängida.”
Kuid õppus ei toimu loomulikult ainult mugavalt arvuti taga istudes. Kui päästetööde juht teeb otsuse, et vajab abijõude, astub tema juurde päriselt teine meeskonnakaaslane, kes informatsiooni küsib. Kui keegi helistab häirekeskusesse, toimub reaalne telefonikõne reaalse informatsioonivahetusega. Nii on suuremate õppuste korral tegevuses terve akadeemia suur hoonestu, kus tehakse telefonikõnesid, organiseeritakse inimeste päästmist, võetakse vastu otsuseid, kirjutatakse uudiseid ja intervjuusid ning luuakse isegi sotsiaalmeediapostitusi simuleeritud Twitterisse.
"Tartu biomeedikumi hoones oli üksik tulistav ründaja. Tema haigusega seotud ravimeid ei tahtnud haigekassa finantseerida, mille peale ta läks siis biomeedikumi ründama,” meenutab Mumma üht möödunud õppust.
"Seal oli ka üks sünnitaja. Inimesed on majas, ei saa helistada, seega pöörduvad nad sotsiaalmeedia poole. Ekraanilt libiseb läbi Twitteri stiilis säuts "Fuck, 112 jälle ei vasta". Ja kuna õpilased politseinikena sellele kuidagi ei reageerinud, laadisin netist sünnitusega seotud foto ja viskasin siia üles, no et sünnitus tegelikult ka toimub ja et seda stsenaariumit veidi suunata,” täpsustas Mumma.
Sotsiaalmeedia on üha tähtsam
Sotsiaalmeedia ja üldse infohaldus on suurte päästeoperatsioonide juures tohutult olulise tähtsusega. "Täna jälgitakse sotsiaalmeediat kahjuks ülivähe. Ja see on meie probleem," tunnistab Mumma ning nendib, et infot võiks alati rohkem olla. Kas või juba see, milline on kusagil piirkonnas elavate inimeste üldine tuju, annaks infot juurde.
Rakendused nagu eestlaste loodud Mapify, mis kuvavad avalikku sotsiaalmeediast pärinevat asukohapõhist informatsiooni, oleksid siinkohal suureks abiks, kuna iga sündmuspaiga lähedusse sattunud kaamerasilm või inimene võib olla hindamatu tähtsusega infokillu allikaks.
"Kui on väga suured üleujutused ja metsatulekahjud, siis päästeteenistus lihtsalt ei jõua igale poole. Aga inimesed saavad meile läbi sotsiaalmeedia anda luureinfot, kus mis toimub," seletab Mumma ning tõdeb, et mida rohkem sotsiaalmeediat jälgides oma nn klientuuri tundma õpitakse, seda lihtsam on päästeteenistustel inimestele ka sõnumeid edastada.
Droonid kui keskne infoallikas
Teine allikas, kust päästjad tulevikus informatsiooni planeerivad ammutada, on õhus ringi lendavad droonid. Kõige rohkem läheb õhust saadavat infot vaja just metsatulekahjude ajal, kus nähtavus maapeal võib olla 50 meetrit, kuid reaalne tulejoon võib ulatuda kolme kilomeetrini. Täna on sellistes olukordades kasutatud Eesti ainsat helikopterit, mis peab vedama päästeüksusi, tegema meditsiinilisi lende, hindama õlireostuste ulatust ja tegema palju muud. Seega on konkurents ühe kopteri tegevustele üpris suur ning lennutund kallis. Praegu tuleb põlengu kohta umbkaudse info saamiseks tõusta kopteriga õhku ning tulejoone kohal lennates märkida vajalikud punktid GPS kaardile, mis hiljem arvutisse laetakse. Alles siis saab alustada kustutustööde pikemat planeerimist.
"Aga eelmine suvi oli meil õppustel selline püstolreporter nagu Veiko Vares, kes oli endale ostnud DJI Phantom 2 drooni," räägib Mumma. "Lasi oma Phantom 2-e üles ja me vaatasime et vau, lahe, kõik on näha! No ja sealt see huvi droonide kasutamise vastu alguse sai."
Nüüd katsetab akadeemia drooni kasutamist päästetöödel DJI Phantom 3-ga. Lisaks drooni salvestatud videopildile on oluline ka see, kus pilt on tehtud. Ent nende andmete kasutamiseks tuleb läbi käia paras Kolgata tee.
Geokodeeritud info abil on võimalik kanda drooni lend kaardile ning kaardil klikkides saada detailne foto sellest piirkonnast. Selleks tuleb aga laadida esmalt drooni andmed üle USB ühenduse arvutisse, kasutada mõnda konverterit, et drooni .dat failid muuta Google Earthile sobivaks failiks. Kaardirakendusse jõudnud failid tuleb veelkord ümber teisendada, et neid korrektselt kuvada saaks. Rakenduses on seejärel võimalik kuvada eraldi lendude trajektoore ja pärast veel ühte failide konverteerimist ning Google Earthi toomist on võimalik ka kaardile klikkides näha seal tehtud droonifotosid. "Kõigi nende konverterite allalaadimine ja installimine võttis mul üle kolme nädala, kuna minu arvuti on SMIT poolt kaitstud," selgitab Mumma ning lisab, et praegu opereeritaksegi peamiselt vabavaraliste tarkvarajuppide abil, et droonist korralik informatsioon kätte saada.
Siht: kogu infot koondav keskne tarkvara
Tänane visioon on koondada kogu sissetulev informatsioon ühte tarkvaraplatvormi, mis suudaks kuvada nii droonidelt saabuvat infot, läheduses paiknevate valvekaamerate infot, maapeal paiknevate üksuste saadetud andmeid või sotsiaalmeediast saadavat informatsiooni. See annaks päästetööde juhile ühe keskse infoallika, kust kogu sündmustiku kohta informatsiooni ammutada. "Meil on juhtimiskeskkondades suured monitorid, kuhu saaks kogu informatsiooni koondada," räägib Mumma ning selgitab probleemi, et praegu maadeldakse probleemiga kuidas saada õhus lendava drooni otsevideo juhtimisstaabi ekraanile.
Ühtse infosüsteemi loomiseks on täna alustatud koostööd Barcelona firmaga DEA Drones, mis spetsialiseerub drooniinfo päästeteenistusteni toomisele. "Nemad võtsid meiega läbi LinkedIni ühendust, et aidata seda süsteemi luua. Hetke soov on leida projektile rahastus ning seejärel asuda arendusega siin samas akadeemias tegelema," ütleb Mumma.
Loomulikult on olemas ka kallimaid droonisüsteeme kui DJI Phantom 3, mida meeskond hetkel testimiseks kasutab, kuid meeste sõnul oli plaan alustada lihtsamast otsast. "Me oleme aru saanud, et saame laiatarbe tarkvara ja lahendusi enda heaks ära kasutada. Me saame sealt tulemusi ja ta on meile kasulik. Me ei pea sinna investeerima meeletut hulka raha, sest tegelikult saab suurusjärke väiksema summa eest samasuguse asja valmis teha," ütleb samuti droonidega tegelev haridustehnoloog Mäe.
Ronald Liive panustas selle artikli valmimisse.
Fotod: Tanel Meos
